Ma pole vist kunagi näinud nii palju head kõiges, tundnud nii palju rõõmu hinges ja kiirganud sära oma silmadest kui siis. Arvatavasti pole ma ka kunagi näinud nii palju valelikkust kõiges, tundnud nii palju pettumust hinges ja suutnud petta end, et kõik saab korda kui nüüd. Kõik tundus nii värviline, nii ilus, nii rõõmus ja nii õnnelik. Vähestel on võime panna Sind naerma kogu südamest, nemad ongi Sinu hingesugulased. Ja kui palju on neid, keda nähes tunned, et päev ei saakski paremaks minna ning neid, keda nähes pole vaja põhjust naeratada, sest nemad on piisav põhjus. Neid on vähe. Kõik hea, mida nendes näeme, on tegelikult meie peegelpilt nende südamepeeglis. Tegelikult ma mäletan vist kõike.. Pole võimalik unustada midagi, mida ei taheta unustada. Ma olin justkui teine, kõik oli muutunud endalegi märkamatult. Aastast aastasse oli kõik alati läinud sama rada pidi, kuid seekord mitte. Ma ärkasin igal hommikul sellise rõõmuga, kõik oli jälle uus, kõik oli sama hea või paremgi veel kui eile, kuni ühel hommikul ärkasin ja taipasin, et ära võta kunagi mitte kedagi või midagi iseenesestmõistetavana, et mis ka ei juhtuks, see ei kao.. isegi mitte siis, kui sulle on seda lubatud, see kaob niikuinii. Ainus mida teha saad, naudi seda, kuniks Sul see veel on.. kuigi on asju, mis tasub ehk jätta minevikku, sest võibolla on nad mälestustena hoopis ilusamad? :)