Me karjume ja varjume üksteise varjudes peitu, harjudes, meie karmuses palju on eitust, siiski oleme mõlemad olemas ja toeks, kõiges ilusas, kõiges koledas see loeb. Sa tujutsed, ma tujutsen, kujutlen, kui oleks puruks, aga me pole, hoiad erksana mind mu tujudes, kuid surub see, ujume tuimade kujude vahel, kujuneb tahe, mitte lahti lasta, see on mu suurim pahe. Me nagu otsiks ettekäändeid, et taas tülli minna, ma ei
jaksa enam nõnda, kuid tean meie vahelise hinda, olen su kõrval ning ei kavatse lahkuda. Suudlen sind õrnalt,
sest meel ei hakka veel jahtuma, pooleldi oleme liiga naiivsed tõega pigistades teineteisest välja viimse õelalt, sest me ei rahusta, vaid kütame juurde. Kõik südamesse mahutan, sest meid ei lase ma tuulde.
Me vaatame tõtt ja saame teada, mida vajame, käes pole lõpp, sellega alguse rajame. Paraneb, vananeb
alustaladel alaneb ebausk, vähem viha valame, kahaneb alatasane tusk. Ma ei too sulle kuud, ka mitte tähti
taevast, kuid ma teen kõike nii, et ma näeks sind naermas, mida sa tunned, me vajume koos unne, hoiad mind oma kätevahel, esmakordselt olen julge. Seda, mis me vahel kestab ei saa maha pesta, iga su pilk jutte vestab, see kõik on üks suur test, oled ainus, kes hoolib, oled enamat kui soovin. Pole hullemat proovi, igast
tülist, mis me suhet kroonib. Läbi valupisarate muutume tugevamaks hullemana, tundub iga konflikt, kui
üks meist õli tulle valab. Kõigest sellest oled ainuke, kes mind välja kannatab, sest lihtsam oleks olnud
nagu minema kallata. Minutid, tunnid, päevad, nädalad, kuud, igakord on esimene kui tunnen su huuli enda suul. Kuidas kurat me vastu peame, muinasjutt on see, mis raskust veame mängin tunnetega, astun peale. Piinad mind küsimustega ise vastust teades, riivad mind sügavalt, kuid ma ära minna ei katsu eales. Igatsus,
vastupidavas ja veel see, mis moodustab, meid kahte koos, mille nimel end kõik ma loovutan. Oled nii ilus kui
oled kurb, veel ilusam kui oled vihane, tahad mind lüüa, kisades lisame lisa ihale, kui mind suudled hommikul tõmbun tagasi ehmatusest suurest, kartes et silmad avades on need kellegi teise huuled. Vaatan su
poole,põimin käed su ümber, tegid nii et see on kena, mis varem oli sünge, kuigi selle keskel teeme haiget järjepidevalt päris mitu korda söönud üksteise närve kibedalt. Pühin su pisaraid, jälgin su silmi, neis on midagi kas see siin on unes või ilmsi, see on liiga ilus, et olla tõsi ütleks ma, sest kõik su juures on nii haiglaselt kütkestav. See on meile, see on Sulle, see on kõik mis on järgi, see jääb igavest meelde, see on kuukivid ja
pärlid.