Ma soovin, et mul oleks veel palju sõnu, kirjeldamaks seda kõike, aga neid sõnu ei ole. Ma tahan, et teaksin täpselt, mis on õige, aga kes teaks mis on õige ja mis on vale. Tahaks kõigele tagasi vaadates näha seda lõputut naeru oma näol, seda tugevat ja mällu salvestuvat naeru kuulda veel kaua ja kaugele, tahaks peeglisse vaadates näha oma silmis sellist sära ja õnne, et see lihtsalt ei saa jääda märkamatuks. Vahel tahaks unustada kõik selle, mis on olnud ja minna edasi nagu oleks see elu esimene päev. Mõista ja andeks anda, unustada ja tunda, mäletada ja rõõmu leida kõiges, tahaks lihtsalt mööduda kõigest ja tunda, et paremini poleks saanudki.
:)