We all have stories we don't ever tell.

Ei ma pole kadunud, aga ei jõua kõike teha. Ei ma pole väsinud, aga lihtsalt ajapuudus on suur. Ei ma ei vaja rohkem aega, vaid veidi vähem kohustusi. Ma ei hakka selle kallal vinguma, kuna ehk olen ise süüdi selles, et olen lasknud kõigele kuhjuda ja kuhjuda, samalajal rõhub see mind igal  hommikul, lõunal, õhtul ja sellest tekib stress. Mis teha, ma ei õpi sellest millegipärast, ikka ja jälle juhtub see, igast perioodist liigun järgmisse lootes, et kõik muutub, kuid see läheb ikka sama radapidi. Selle pika vahepausiga, mis ma siia kirjutanud pole on ikka väga palju juhtunud.. On olnud head ja halba, enam-vähem võrdselt. Kõik on tegelikult hästi, aga lihtsalt üks suur stressitekitaja on kool nagu alati ja teine põhjus on see, et olen juba kuu aega haige olnud. Muidu üritan kõikidele negatiivsetele asjadele vastu seista ja positiivne olla, piisavalt palju rõõmustada ning naeratada, et ma jälle mingitpidi kellegile kurja ja halva inimesena ei paistaks..Ma üritan homme jälle kirjutada ja veidi rohkem, aga täna oli pikk ja väsitav päev ning üritan veel viimased asjad ära teha ning unele ära minna :)

Näita hambaid, kuid hammusta harva, näita oma südant, kuid armasta kord, lõbutse nii, et su päev oleks ilus, kuid naerata nii, et homme see püsiks.

Päikest teile kõigile :)))