Pühapäev, nädala viimane päev.. ma ärkasin 16,45 ja kuidagi imelik tunne on, ei oska midagi mõelda, midagi teha, kuidagi olla. Terve nädalavahetus on ära väsitanud, pole vist kuni praeguseni olnud hetke, kus ei peaks midagi mõtlema, kus ei peaks kuskile minema, kus saaks rahulikult olla. Vähemalt nüüd on. Ma üritan täna kõik võimaliku aja kasutada lihtsalt lebotamise peale, sest muidu ma ei jõua jälle terve see koolinädal midagi teha ja korralikult keskenduda. Kuigi mul on terveks nädalaks juba kõikidel päevadel mingi kontrolltöö + mõned järeltööd, siis ma lihtsalt ei viitsi oma pead veel täna nendega vaevata, nagu mul praegu juba pea üldse ei valutaks eks.. Unerežiim on ka väga paigast ära, reedel läksin hiljaõhtul kodust minema ja jõudsin hommikul kaheksa paiku, kohe magama, õhtul üles jälle kodust minema ja täna jõudsin hommikul kümneks koju kohe jälle magama ja siin ma siis nüüd olengi. Unine, pea valutab, segaduses ja otseloomulikult tuim reageerimaks millegi peale. Võiks ju üritada, aga ilmselgelt ei tule midagi välja nii, et parem mitte. Ma tegelikult tahaks praegu siia veel pikemalt mõnest asjast kirjutada, aga peab vist edasi lükkama, sest aeg ei oota ja hoolimata sellest, et kohusetunne on mõne aastaga kahanenud tunduvalt on seda siiski natukene veel alles ja ma pean ikkagi midagi tegema, kuigi ma ausalt ei viitsi. Ma tunnen praegu, et ma tahaks siia lebotama veel paariks päevaks jääda, et lihtsalt ei oleks kohustusi, aga tundub, et kohustused on alati minuga, kuhu ma ka ei läheks. Kunagi ei ole nii, et midagi ei pea tegema, vähemalt minul ja eriti pühapäeval..Lühidalt veel mõnest..
Nii palju on veel öelda, nii palju on veel käia nii palju on neid päevi, kus viha tõmbab käima. Ma üritan tagasi hoida end, kuid ma ei tea kauaks ma suudan. Ma üritan olla tasa, et mitte pärast kahetseda öeldut. Kuigi ma tean, et ma võibolla peaksin ütlema, ei taha ma tõesti vastutada edasise eest ning just sellepärast ma kõike valjul häälel välja ei ütlegi. Igaühel meist on oma mõistus ja kõigil meil on oma hetk ning vaikus. Eelpool olev lause annab mulle mõista, et ma ei saa teiste arvamusi hukka mõista, sest meil on kõigil oma mõistus ning erinev mõttemaailm. Ma ei saa paluda teil kellegil midagi teha, sest kõigil on oma hetk, hetk iseendale, aga ma saan paluda, et oleksid vait, sest ma ei jaksa enam kuulata. Ma võin seda paluda, sest meil kõigil on ju oma vaikus. Ma arvan, et peaaegu kõik selle lõigu või sissekande lugejad mõtlevad, mida kura*it sa ajad, ise ka aru saad? Jaa ma saan, loodan, et saab aru ka see, kellele see mõeldud oli :) Ma olen lihtsalt tõesti väsinud, et inimesed usuvad pea kõike, mida neile räägitakse teistest ja ei lase endal uskuda muud, kui seda kuuldut, aga ei lepi sellega, mida nende kohta räägitakse ;) Olgu aitab küll halbadest mõtetest, ma ei saa muuta teiste mõtteid, sellepärast ma parem oma pead nendega ei vaevagi. Inimene on õnnelikum, kui ta lepib asjadega, mida ei saa muuta :) Ilusat nädalavahetuse lõppu ja veel paremat algavat kooli- ja töönädalat kõigile lugejatele, et nädalavahetus saaks kiiremini jälle tulla. Tsauki :)
Kui palju on neid asju, mida me ei vaja
No comments:
Post a Comment